Reedel, 19. veebruaril käisid meie kooli õpilasesinduse liikmed Piret, Kätlin ja Linda SÜG-is EÕEL-i (Eesti Õpilasesinduste Liidu) koolitusel ja SÕEL-a (Saaremaa Õpilasesinduste Liidu) juhatuse valimistel. Tutvusime väga lahedate ja aktiivsete noortega EÕEL-ist ja Saaremaa koolide õpilasesindustest. EÕEL-il on päris suur sõnaõigus Eesti koolisüsteemide parandamise ja muutmise osas.
Alguses, enne kui kõik pihta hakkas, saadeti kogu kokkukogunenud rahvas endale laualt küpsiseid ja puuvilju tooma, alles seejärel hakkas Jana rääkima, mis EÕEL üldse on, millega tegeleb ja millised võimalused õpilastel tegelikult Eesti haridussüsteemis kaasarääkimisel on. Kõik õpilaste ettepanekud kaalutakse EÕEL-is läbi ja heakskiidetud otsused jõuavad haridusministri juurde. Näiteks söövad tänu EÕEL-ile meie riigis põhikooliõpilased tasuta koolilõunat ning lisaks tõi EÕEL ka gümnaasiumi lõpueksamite sekka uurimistöö. Õpilastel EÕEL-is on ikka tõsiselt huvitav – palju reisimist ja koolitusi, pidevalt uued tutvused, kohtumine tähtsate inimestega ja lõputult muid võimalusi.
Edasisteks aruteludeks jagunesime töögruppideks: avalik poliitika (õpilaste hariduslike, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused ja huvid nii riiklikult kui ka rahvusvaheliselt); õpilaskondade võimekuse arendamine (õpilasesindajate ja Eesti Õpilasesinduste Liidu suutlikkuse tõstmisega), mis jagunes omakorda kaheks: meeskonna juhtimine ja meeskonnas töötamine. Kätlin, Piret ja Linda valisid avaliku poliitika töögrupi ning arutasid, kuidas muuta õppimist meeldivamaks, mis motiveeriks õpetajaid ja mis paneks õpilasi tahtma kooli tulla. Panime kirja hulga mõtteid: riiklikult kehtestatud koolivorm, kuid õpilased valivad ise oma koolile meelepärase; võimalus konspekteerida oma arvutiga; vahetundidel aktiivsed õpilased jagavad oma energiat teistele (nt. vahetunnikontserdid, joonistamisvõimalused, spordiga tegelemise võimalused jne.); õpilased saaksid ise kooliremondi osas kaasa rääkida (ruumide kujundus, värvid jne) jpm. Lisaks vaidlesime (heas mõttes) tuliselt kohustusliku matemaatikaeksami ning seostega (mitme aine alaseid teadmisi ja loogikat eeldavad) eksamite üle. Kuulati kõigi arvamusi, mis andis väga palju mõtlemisainet ka edaspidiseks.
SÕEL-a juhatuse valimisel oli kandidaate seitse ning kohti kuus. Kuna senised meie ÕE esindajad SÕEL-as (Karita ja Kätlin) lõpetavad sellel aastal gümnaasiumi, siis panime enda poolt kaks kandidaati välja. Piret ja Linda said edukalt SÕEL-a juhatusse, seega on meil nüüd jälle kaks uut inimest, kelle abil saab oma ideid ellu viia.
Koolituse lõpetasime noortest lähtuva tervisekasvatuse teemadel arutamisega. Panime kirja ja esitasime oma gruppide arvamused kooli poolt antava seksuaalkasvatuse kohta, et riigil oleks kergem inimeseõpetuse ja perekonnaõpetuse tundide süsteemi muuta.
Kogu see päev andis palju innustust edaspidiseks tegutsemiseks ja julgust oma arvamust rohkem välja öelda. Reedene koolist puudumine, mis tõi kaasa suusatundide ja matemaatika kontrolltöö järele tegemise oli seda kõike väärt. Julgust kõigile oma arvamuse avaldamiseks, sest tegelikult on väga palju meie enda võimuses.
P.S. Kõik ettepanekud on alati ÕE-le teretulnud! 
Loe EÕEL-i kohta veel: www.escu.ee
Linda Lapp, Piret Salumäe
ÕE liikmed
Posted in uudised | Sildistatud ÕE | Leave a Comment »
23.jaanuaril toimus Kiili moeshow, kus osales ka meie kooli abiturient Kristiina Purga kolletsiooniga “Voodoo”, millega saavutati I koht!!! Palju õnne!!
Kollektisooni autor Kristiina Purga
Posted in uudised | 1 Comment »
Täna, 23.jaanuaril 2010 pärast eesti keele olümpiaadi oli Kuressaare Gümnaasiumis olukord väga pingeline. Kolmanda korruse olid vallutanud kiirustamine ja kaos, kuna kaks hullumeelset oma natuke hullumeelse õpetajaga üritasid mingeid uurimistöid välja printida ja enne kella kahte postkontorisse jõuda. Kuna aga ilmnes, et see ei saa mitte mingil juhul teoks, siis otsustati niisama tööd ümbrikutesse saada, et need siis esmaspäeval lihtsalt teele panna saaks.
Kuna aga Kuressaares ei ole laupäeval (kas üldse?) ühtegi kohta, kus värvilist Microsoft Office Wordiga tehtud tööd välja lasta, siis oli õhus väga murettekitav küsimus – kuidas saada tööd paberile ilma käsitsi kirjutama hakkamata. Lõpuks tuli nii välja, et ühe hullumeelse juures said mõlemad tööd (kokku mõnusalt üle saja lehe) välja prinditud. Hullumeelne tänas südamest oma kallist printerit, mis kergest kärsahaisust hoolimata kõik lehed prinditud sai.
Kui tööd väikeste vaheprobleemidega prinditud said, liikusid kaks hullumeelset tagasi Kuressaare Gümnaasiumi hoone poole. Asjaosalistel oli suuri raskusi enese taltsutamisega ja nii liigutigi, suud kõrvuni, 305-te. Tööd pandi kaustadesse ja tehti sellest suurepärasest hetkest pilte. Kui hullumeelsed olid mõlemad oma hullumeelset õpetajat kallistanud, siis läksid nad välja, kus ühe hullumeelse isa tuli neile järgi. Lumehangel, mis tähistas kõiki vallutatud mägesid hullumeelsete teel, seistes möödus pikk ootusaeg, mille jooksul teine hullumeelne suutis oma telefoni alla kukutada ja siis sellele ise järgi lohiseda.
Nüüd õpivad kaks hullumeelset jälle elu elama ja kasutama väljendit “lebo laskma”.
Päevakangelane (Foto: P.Salumäe)
Hullumeelsed vallutasid mäetipu (pedagoog Tarkin)
Hullumeelsete hullumeelne juhendaja (P.Salumäe)
Piret Salumäe 10C,
piretsalumae93@hotmail.com
Posted in möttelend | Leave a Comment »
Laupäeva hommikul lebasin voodis. Ma teadsin, et midagi on teisiti, kuid ei suutnud kohe seda märgata. Silmad lahti tehtud, ajan end istukile ning minu pilk liigub kohe akna poole. Ja seal ta oligi – see kauakauakaua oodatud lumi. Lund oli küll sellel päikesepaistelisel hommikul vähe, kuid see ei suutnud minu röömu raasugi heidutada. Sisimas loomulikult lootsin, et lund sajab ikka rohekm. Minu suureks üllatuseks see saabus vägagi ruttu. Kolmapäeva öhtul oli juba vägagi raske koduväravast autoga sisse söita. Ausalt öeldes lausa vöimatu, kui poleks olnud neid, kes oleks aidanud autot natuke tagant lükata ning ilmselt seisaksin ma siiani autoga tee peal. Kuid see katastroof ei löppenud alinult sellega. Hommik oli veel hullem – tund aega lumega vöitlemist enne, kui sain kooli poole minema hakata. Kosutav hommikuvöimlemine, väljaarvatud see haige selg ning külmunud kehaosad.
Jah, meil on see lumi maas, mida oodatakse köige enam just sellisel aja köige rohkem, nagu praegu on – jöuluaeg. Eelmisest löigust vöib jääda mulje, et mulle ei meeldi selline lumeolukord nagu praegu, kuid hoopiski vastupidi. Esimesel vöimalusel tömban jalga karupüksid ning torma lumme. Kuigi mind natuke hirmutab see suusatamine, on see seda väärt.
Kohe-kohe on jöulud käes ning üle pika aja on ka lumi selleks tähtpäevaks maas. Ka kool on muutunud jöulupärasemaks. Vöib-olla mitte nii väga välimuselt, kuivörd inimeste suhtes on muutust märgata. Tundides on kohata jöuluteemalisi mötisklusi, mis on köike muud peale igava teema. Kutsun köiki üles olema teineteise vastu lahked: naeratage vastutulevatele inimestele ning kallistage tuttavad, öelge olulistele inimestele, et te hoolite neist ning aidake ka vöhivöörast. Hiljem on palju parem tunne.
Lumearmastajast
Mari-Liis Sepp 10B
maisike@gmail.com
————————————-
Ps! Tee oma lumehelves: http://www.zefrank.com/snowflake/
ägedat talve,
päkapikk tk.
Posted in möttelend | Sildistatud mari-liis sepp | Leave a Comment »
3.detsembril toimus KG aulas hooaja esimene Küünlavalgusõhtu luule ja lauluga. Esinesid Pilvi Karu ja Laine Lehto lauljad ning luuletusi lugesid Merle Rekaya, Eve Tuisu, Marit Tarkini, Maret Laursoni ja Heidi Truu õpilased. Publikut oli, julgen väita, nende kahe hooaja peale kõige-kõige rohkem.
“Niiiii palju rahvast, peaks vist teksti pähe õppima,” sädistas üks etlejaisend.
Oli taaskord meeleolukas, aga lähemalt lugege järgmisest Meie KGst.
- triin.
Posted in üritused | Sildistatud triin kand | Leave a Comment »
Üks kord kuus
kell kuus
on eetris uus
saade Randevuu.*
Jah, tõepoolest on taas uus kuu, novembrikuu, hingede kuu ning eetris KG noortesaade Rendes-vouz. Seekordses saates tuleb juttu Lahedast Koolipäevast, meie õpilasleht Virgo Intactast ning otseloomulikult – Suurest Teatriõhtust ehk intervjuu selle tänavuste õhtujuhtide ning Grand Prix` võitjatega. Saadejuhid on meediasuuna õpilased Sandra, Elis ja Juta.
Ehk siis – kuulake raadio Kadit KOLMAPÄEVAL, 25.11 kl 18. Ja kelle raadiod ei funktsineeri, siis netist saab ka kuulata aadressil http://www.kadi.ee !
* Aitäh 11A noormeestele selle vahva luuletuse eest!
Posted in üritused, uudised | Sildistatud rendes-vouz | Leave a Comment »
Tere, armsad lugejad! Kuna meie kooli abiturient Karita Nuut (12A) osaleb Blogimisvõistlusel, arvan, et oleks ta väärt väikest toetust. Teksti saate lugeda siitsamast ja hääletada siit: http://tln.lib.ee:8118/muusika/2009/11/blogimisvoistlus-sonulseletama.html (vt lehe alla ossa, hääletada saab smailidega).
“Ma saan hakkama! Ma saan hakkama! Ma saan hak… Issand jumal küll! Ma olen ju esimeses reas!” -tantsupeolise mõtted… surmkindlalt.
Ma ei ole ennast kunagi eriliseks patrioodiks nimetanud. Ei hakka kunagi nimetama ka, sest olen piiavalt püsimatu, et ühes riigis ennast välja elada. Püsimatus on ka põhjus, mis viis mind lõpuks teist korda elus tantsupeole. Ja üldiselt selline rahvuslik “lällamine” mulle ei istu. Klišee oleks öelda, et ka see kord ei olnud erand… aga võta näpust- see on parim kogemus siiani (klišee või mis!?).
Selleaastase Tantsupeo teemaks oli meri ja ka võib-olla seetõttu oli antud üritus nii hingelähedane mulle ja mu kaaslastele, kes me läbi pisarate, valu, väsimuse ja suure vaeva sinna jõudsime. Meie puhul on tegemist saarlastega, puhtavereliste ö-tajatega, kes söövad tutti ja notti ning kelle arvates on kilu kena. Ja merigi on meil ju ümberringi.
Mina isiklikult olin veidi skeptiline antud ürituse osas, sest on ju teada, et viimasel ajal on rahvuslikkus veidi “out” (või kujutan ma seda ette..?). Taaskord pidin enda sõnad tagasi võtma, kui mina ja minu kaaslased sammusime esimesele kontserdile. Väravatagused olid rahvast täis- nii noori kui vanu. Enamustel piletid ja vähestel käes vaid suured A4 paberid, kuhu kirjutatud, et soovivad pileteid osta. Pean tunnistama, et see viimane grupp suutis iga kord enne esinemist mul pisara silmi meelitada. Kuid nad andsid ka sihikindlust, sest just nende jaoks pingutasin ma rohkem, naeratasin kaameratesse “Tantsupeole” ajal, hüplesin kõrgemale “Tuljaku” ajal.
Enne igat esinemist seisin oma kitsa vööga ja tantsupartneriga tribüünide juures, ootasin, et jõuaks kohale juba hetk, mil kõlavad Lauri Õunpuu kirjutatud esimesed sõnad “Algumeres”. Kui oodatud hetk saabub tundub niigi kitsas vöö isegi kitsam, kuid see ei heiduta, sest treppidel kaob mu lavanärv, vöö ei ole enam nii lämmatav- ma olen täht, üks neist 7460 tantsijast, kelle asemel soovib olla nii mõnigi inimene. Isegi fakt, et järgnevas tantsus olen esimeses reas, kust on näha kõiki mu vigu (mida ma üllatuseks ei tee), ei heiduta mind.
Kui ma lõpuks jõudsin staadionile muutus kõik ähmaseks. Ma tunnistan, käsi südamel, et kolmest esinemisest kokku mäletan ma vaid minutit/paari kui ma “Algumerega” staadionil olin. Miks? – Ma olin vist liiga suures õnnejoovastuses sellest, et ma seal olen.
Peale esimest tantsu saime nautida ka teiste gruppide esinemisi. Ei pea vist mainima, et viimaseks esinemisekski ei olnud veel n-ö koppa ette visanud nendest tantsudest… ja muidugi ka, et lõpuks olid pooled laulud vähemalt peas.
C-rühmad läksid tagasi staadionile alles “Tantsupeole” ajaks. Selleks hetkeks oli ka järelejäänud lavanärv kadunud. Mõttes mõlkus vaid, see et saan lõpuks minna ja teha mida me olime juba pea aasta õppinud- tantsida oma “ülirõõmsad” ja “väga armunud” tantsud rahvale. Tuju oli super, kui nüüd tagasihoidlikuks jääda.
Tantsud tantsitud, jäime ootama oma “grande finalet”- “Tuulevaiksel ööl” ja “Tuljak”. Kui nüüd järelemõelda, siis see ei olnudki ootamine kui seesugune, pigem suuremat sorti sagimine, mis lõppes “Tuulevaiksel ööl” esimeste nootidega. Sellel hetkel ei osanud keegi aimata, et esinemisel emotsioonid võimust võtavad. Esimesel korral tulles kellatorni tunnelist ehmusin lausa ära kui 50% naistest mu ümber nutma pistis. Teisel korral olin ma juba sellega arvestanud, kolmandal korral aga nutsin juba ise.
Tagantjärel mõeldes paneb mind muigama minu skepitlisus, mure, et ma ei saa antud üritusest oma “fiilingut” kätte. Ma usun, et külmaks jäänud ka rahvas, kes etendusi vaatamas käis. Etendused olid ilusad, isegi meeliülendavad. Ennekõike armsalt rahvuslikud. Tantsupidu pani mind mõistma, et alati ei ole tähtis see, et esineks keegi välismaalt, tuntud nimega, sest ka meie väikeses Eestis on palju võimekaid noori ja vanu, kes suudavad ületada kuulsad välismaalased… pelgalt naeratades ja keksutades rahvaviiside järgi. Tõesti loodan, et mõni teinegi nii mõtleb. Loodan, et ka on mõni teinegi, kes pelgalt väravate taha jäänud inimeste pärast pingutas rohkem, naeratas kaameratesse “Tantsupeole” ajal, hüples kõrgemale “Tuljaku” ajal… sest ma tean, et see oli parim kogemus, kogemus millest rääkida ka tulevikus. Ja kui kunagi vanaks jään, siis meenutan Jaan Tätte öeldud sõnu…
Jälle üks päev on veeremas õhtusse. Meri oli täna teist nägu… nii nagu ta ei ole kunagi sama mis eile.
Nagu mina ei ole enam see, kes ujutas kord puukoorest laevu ja uskus, et õnn on kaugel silmapiiri taga.
Lähen nüüd ja võtan õnne- oma moorikese- näpu otsa ja kõnnime korraks mere äärede. Lihtsalt… niisama.
… ja naeratan mälestustele. Eriti veel sellele mälestusele, isegi kui olen oma püsimatusega jõudnud Hiinasse.
Posted in arvamus | Sildistatud karita nuut | Leave a Comment »
